Auliikmed

 Teksti autor: Aare Ristikivi

„Ma tervitan ja õnnitlen kõiki oma õpilasi ja kõiki Eesti Ajaloo- ja Ühiskonnaõpetajate Seltsi liikmeid juubeli puhul. Igal ajal on oma probleemid, ajalooõpetaja peab kõigega hakkama saama nii, et rahul oleks nii enda südametunnistus kui ka kuulajad.“

Allan Liim valiti Eesti Ajaloo- ja Ühiskonnaõpetajate Seltsi auliikmeks suuresti tänu tema panusele ajaloo õpetajate koolitusse Tartu Ülikoolis ja ajaloo-olümpiaadide korraldamisse.

Allan Liim sündis 9. juulil 1929 Tallinnas, kuid tema lapsepõlv möödus Järvamaal, kus ta õppis esmalt Koigi koolis ja seejärel Tapa Keskkoolis, mille lõpetas 1948 ning asus õppima Tartu Riiklikku Ülikooli. 1953. aastal lõpetas ta ajaloo-keeleteaduskonna ajaloolasena, 1956. aastal lõpetas ta aspirantuuri Eesti ajaloo erialal. Samal, 1956. aastal sai temast A. H. Tammsaare nim Tartu 1. Keskkooli (praegu Hugo Treffneri Gümnaasium) direktor ning ajalooõpetaja. Direktorina tegutses ta 1970. aastani, ajaloo ja ühiskonnaõpetuse õpetajana 1977. aastani. 1973. aastal sai temast ENSV teeneline õpetaja.

Alates 1966. aastast oli Allan Liim üleriigilise ajaloo-olümpiaadi peakorraldaja, kokku 30 aastat kuni 1996. aastani. Ta on säilitanud kõik sellesse ajavahemikku jäänud olümpiaaditööd ning üle andnud pedagoogika ajaloo muuseumile Tallinnas.

1970. aastal alustas Allan Liim tööd Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituudis vanemteadurina, 1971. aastal kaitses väitekirja ajalookandidaadi kraadi saamiseks ning 1978. aastal sai ta dotsendiks. 1974. aastal alustas Allan Liim tööd õppejõuna Tartu Ülikooli ajaloo-osakonnas. Seda tööd tegi ta kuni 2000. aastani, olles 1976-1990 ka ajaloo teaduskonna dekaan. Aastast 2007 on ta Tartu Ülikooli emeriitdotsent. Tema sulest on ilmunud kümneid käsitlusi Eesti kooliajaloost.

Koosolekul, kus Allan Liimi EAÜSi auliikmeks saamine välja kuulutati, paluti saalisviibijatel käega märku anda, kes neist on Allan Liimi üliõpilased olnud. Umbes sajast õpetajast, kes üle Eesti olid kohale tulnud, tõstis kätt tubli 2/3. See näitab kõige ilmekamalt, millise jälje on Allan Liim ajaloo õpetamisse Eestis jätnud.

Teksti autor: Mare Oja

Silvia Õispuu on sündinud 19.06.1934. a Tallinnas. Ta lõpetas 1953. a Haapsalu Pedagoogilise Kooli algkooliõpetajana ja 1957. a Tartu Õpetajate Instituudi 7-kl kooli ajalooõpetajana ning 1961. a TRÜ Kaugõppe Pedagoogilise Instituudi keskkooli ajalooõpetajana. Seejärel õppis Silvia Õispuu Üleliidulise Pedagoogikateaduste Akadeemia kaugõppeaspirantuuris ja kaitses pedagoogikakandidaadi kraadi ajaloo õpetamise erialal (1971). Silvia Õispuu on töötanud ajalooõpetajana Tallinna 27. 7-klassilises Koolis ja Tallinn 10. Keskkoolis (Tallinna Nõmme Gümnaasium). Aastatel 1962-1991 töötas ta ENSV Pedagoogika Teadusliku Uurimise Instituudis vanemteaduri ja sektorijuhatajana. Tallinna Pedagoogilises Instituudis 1991-2005, algul Pedagoogika Uuringute Instituudi sektorijuhataja, hiljem ajaloo õppetooli dotsendina ajaloodidaktika alal. Silvia Õispuu on koordineerinud pikki aastaid ajalooõpetuse arengut. Tal on suured teened ajalooõpetuse sisu kaasajastamisel 1980. aastate teisel poolel ja 1990. aastate esimesel poolel nii ainekava arenduse töörühma juhi kui õppekirjanduse autorina.

Teksti autor: Mare Oja

EUROCLIO (Euroopa ajalooõpetajate seltside ühenduse) asutaja, esimene president ja tegevdirektor, pärast juhtimisest taandumist (2013) erinõunik.

Lõpetas ajaloolasena Hollandi Groningeni Ülikooli. Töötas aastatel 1972–1993 ajalooõpetajana, õpetajate koolitajana ja nõunikuna Hollandis. Oli Hollandi ajalooõpetajate ühenduse (VGN) president ja ajaloo õppimise ja õpetamise ajakirja KLEIO toimetaja.

Aastatel 1990–1998 oli ajaloo ja kodanikuhariduse riigieksamit ettevalmistava töörühma juht. Alates EUROCLIO asutamisest 1992–1993. aastal tegutses rahvusvahelise eperdina ajaloo- ja  kodanikuhariduse valdkonna. Tema algatusel viid ellu mitmeid riikidevahelisi projekte, mis tugevdasid ajalooharidust ja kohalikke aineliite, arendasid õpetajate professionaalsust. Kahes projektis osales ka Eesti.

Hetkel esindab Joke van der Leeuw-Roord EUROCLIOT rahvusvahelistes organsiatsioonides.

 

Panuse eest Eesti ajalooõpetuse arendamisse valiti Joke van der Leeuw-Roord EAÜS auliikmeks.

Teksti autor: Ilje Piir

“Peaksime ka meeles pidama, et ajalugu ei ole üksnes fakt ja selle kirjeldus, vaid midagi teist, midagi enamat. Et ta ei ole ka propaganda, ükskõik kui siiralt ausad oleksid kavatsused selle taga. Ajalugu peab olema tõrvik, mis valgustab kulgemise teed.”

Kaido Jaanson 2000. Kuidas kirjutada Eesti ajalugu? - Vikerkaar, nr 8-9

Kaido Jaanson sündis 1940. aasta 21. juunil Pärnus. Pärnu I Keskkooli lõpetamise järel siirdus Kaido Jaanson Tartusse ajalugu õppima. Ülikooli lõpetas ta aastal 1965. Aastatel 1971-2007 töötas Kaido Jaanson õppejõuna Tartu Ülikoolis, lugedes ajalugu, rahvusvahelisi suhteid ja poliitikat. Kandidaaditöö kaitsmiseni jõudis ta  1975. aastal.

Õppejõuna ja õpikute autorina on Kaido Jaanson pikka aega Eesti ajalooõpetust suunanud ja kujundanud. Võib-olla on Kaido Jaanson õpetamise ja kirjutamise ande pärinud oma emapoolselt vanaisalt Andres Rullilt (1869-1911), Tarvastu ja Peterburi kooliõpetajalt ja tõlkijalt, kes on toonud eesti keelde sõna “soss-sepp”. Kaido ema Helmi (Wilhelmine) (1908-1987), kes soovis poega näha külakooli õpetajana (sellele ametile oli Kaido Jaanson kõige lähemal Abja Keskkoolis õpetajana töötamise ajal) ja isa Karl (1902-1952) ei olnud kooliharidust kuigi palju saanud, kuid väärtustasid seda väga.

Juba kooliajal paistis Kaido silma suure lugemishuviga, ja see on tal kestnud läbi elu. Vesteldes Kaido Jaansoniga 2013. aasta suvel (30. juunil, 14. juulil ja 18. augustil) Piigaste pansionnadis, jäi ikka ja jälle kõlama mõte “Ajaloolase teeb suureks lugemus”. Tohutu lugemus ja paljude välismaiste õpikute läbitöötamine võimaldasid kirjutada ja kokku panna õnnestunud käsitlused XX sajandi üldajaloost.

Eesti iseseisvumise taastamise eel ja järel õpetasid ajalooõpetajad ajalugu vastavalt võimalustele: nõukogudeaegsed õpikud ei kõlvanud enam, uusi veel polnud. Just sel ajal lisandus ajaloo ainenõukogu liikmete hulka Tartu Ülikooli õppejõud dotsent Kaido Jaanson. Kõigepealt koostati uus ajalooõpetuse programm koolidele, seejärel hakati tasapisi välja andma uut õppekirjandust. Esialgu avaldas Kaido Jaanson õpetajatele toeks õppematerjali “Teine maailmasõda” (1992). Teine maailmasõda ja järgnev ajaperiood ajaloost ongi olnud Kaido Jaansoni sügavama huvi keskmeks.

Seejärel ilmusid temalt nii autori kui koostajana ülimalt olulise panusena ajalooõpetusse “Üldajalugu: XX sajandi algusest kuni 1938: õpik X klassile” (1992) ja “Üldajalugu (1938-1991): õpik XII klassile” (1994). Need õpikud kuuluvad õpikute klassikasse, mida ikka ja jälle on tarvis küll mõne fakti kontrollimiseks, küll mõne seisukoha täpsustamiseks või kirjandusviite kontrollimiseks.

Ajalooõpetaja töölaual on kindlasti veel teisigi Kaido Jaansoni kirjutatud või temapoolse eessõnaga varustatud väljaandeid. Nii ei saa Vabadussõja käsitlemisel mööda vaadata raamatutest “Draakoni hambad: Rootsi ja Taani palgasõdurid 1919. aastal Eestis” (1987) ja “Saatuseaastad 1939-1940: sündmused Balti riikides jaSoomes Nõukogude dokumentide ja materjalide põhjal” (1990), milles äratoodud dokumendid on valinud ja neid kommenteerinud Kaido Jaanson. Hispaania kodusõja käsitlemist ei kujuta ma ette viitamata Antonio Williams Alejandro mälestustele “Ma langesin vangi Hispaanias: ühe eestlasest ilmaränduri elust” (1989), mille asjatundlik eessõna pärineb Kaido Jaansonilt.

Kaido Jaanson andis oma arhiivi üle Eesti Ajalooarhiivile, mille fondis 5377 leidub rohkelt materjali Eesti ühe vastuolulisema isiku, poliitik Aleksander Kesküla (1882-1963) elu ja tegevuse kohta. Aleksander Keskülast on Kaido Jaanson kirjutanud rea artikleid. Kahjuks jäid aga kirjasõnaks vormumata Kaido Jaansoni märkmed 1980. aastate alguse kõnelustest Georg Meriga.

Huvi Mihhail Lermontovi (1814-1841) ja William Shakespeare'i (1564-1616) loomingu ning astronoomia vastu püsis Kaido Jaansonil aastakümneid. Rooma ajalugu, ka Piibel Rooma ajaloo allikana muutus huvipakkuvaks asjaolude sunnil enne vastavat eksamit.

2010. aastal üllitasid Kaido Jaansoni kolleegid tema 70. sünnipäevaks väljaande “Maailmast 2010: RSR artiklite kogumik”.

 

 

Kaido Jaanson suri 2. mail 2015. aastal.

Teksti autor: Ilje Piir

Helmut Piirimäe on pidanud oma peamiseks eesmärgiks olla ajalooõpetajate õpetaja ja kasvataja, oma elutööks loeb ta ajalooõpetajate õpetamist. Lapsepõlv oleks aga pidanud ta viima hoopis teisele rajale: ainsa pojana kolme tütre kõrval pidi Helmut Piirimäest (enne eestistamist Vällo) saama taluperemees sünnikodus Uue-Põltsamaa vallas. Kuid 1949. aastal võeti talu, valik kujunes teisiti. Keskkooliõpilasena Põltsamaal meelepärased olnud eesti keel ja kirjandus jäid kõrvale: küpsuskirjand, mis polnud piisavalt võitluslik (mis oli muidugu tõsi), hinnati ümber. Bioloogia oleks mõeldav olnud, kuid lõplikuks otsuseks sai ajalugu.

Huvi ajaloo vastu oli alguse saanud isakodus. Ema Benita Johanna (1901-1976) ja isa Augusti (1894-1984) loodud kodu õhkkond oli rahvuslik, Vabadussõjas osalenud isaga arutasid talumehed Helmuti kuuldes laua ümber ilmaasju. Enne Pauastvere algkooli minekut oli Helmut Piirimäel lugemine selge, Piibelgi, millest huvipakkuvad olid eriti Vana-Testamendi lood, enamjaolt läbi loetud.

Lugemine, eriti erialakirjanduse läbitöötamine ja seejuures mitmes keeles, on jätkunud kogu elu. Erilisel kohal on mõistagi olnud rootsi keele oskus, mis võimaldas pikemat või lühemat aega töötamist Rootsi arhiivides ning Stockholmi, Uppsala (audoktor aastast 1982), Lundi, Halmstadi ja Växsjö ülikoolides. Õppejõuna leidis Helmut Piirimäe rakendamist ka Hamburgi, Riia ja Turu ülikoolides.

Vaevalt Stalini-aegsesse Tartu Riiklikku Ülikooli 1950. aastal vastu võetuna ja veidi muutunud oludes 1955. aastal diplomeerituna niisugust elukäiku, eriti mitteparteilasena, võis ette näha. TRÜ õppejõuna alustas Helmut Piirimäe 1956. aastal, viimase loengu pidas 2001. aastal. Ajaloolasena on professor Piirimäe panus olnud oluline just Tartu Ülikooli ajaloo uurimisel, mis on vormunud kirjasõnasse, mille alusel loeme Tartu ülikooli alguseks siiski aastat 1632, mitte 1802.

Õppejõu ameti kõrvalt on professor Piirimäe suutnud anda panuse õppekirjandusse ja innustanud huvi ajaloosündmuste vastu. Viimane põhjalik käsitlus Prantsuse revolutsioonist pärineb just Helmut Piirimäe sulest. Kooliõpikutega tegelemine algas uue ajalooprogrammi koostamisega 1987. aastal. Edasi järgnes tungiv vajadus uute õpikute järele, sest nõukogudeaegsed tõlkeõpikud vene keelest ei kõlvanud enam, sõjaeelsed eestiaegsed õpikud olid lootusetult vananenud ja kaasaegsete Soome, Rootsi või Saksamaa LV õpikute tõlkimine ei olnud asjakohane. Nii lõi professor Piirimäe kaasa nende keskastme ja gümnaasiumile mõeldud õpikute kirjutamisel, mille põhisisuks on uusaeg. Siiski on Helmut Piirimäe koos professor Sulev Vahtrega saanud juba 1983. aastal välja anda Eesti ajaloo fakultatiivkursuse õppematerjali “Meie kaugem minevik”, mida praegugi on õpetajatel hea kasutada. Samuti käepäraseks võib pidada 1987. aastal samade autorite üllitatud “Eesti NSV ajaloo lugemikku VII-VIII klassile”.

Helmut Piirimäe on järginud enda poolt kogumikus “Eesti kool . Juured ja tänapäev: konverentsi ettekanded, 28.-29. august 1998”, kirja pandud mõtet: “Olen seisukohal, et ajalugu tuleb kirjutada loetavalt, sealhulgas huvitavate detailidega, nii et õpikud ja ajalootunnid muudaksid ajaloo paeluvaks õppeaineks. See kirjutuslaad on vastuvõetav neile õpilastele, kes ei tegele teksti äraõppimisega, vaid sealt olulise meeldejätmisega.” Nõnda kirjutatud kooliõpikuid loevad lapsed tänaselgi päeval innustunult ja suure huviga. Professor Piirimäe lihtsalt õppis kirjutama kolme liiki tekste: teaduslik, populaarteaduslik ja laiemale lugejaskonnale mõeldud kergesti mõistetav tekst. Ülevaade Helmut Piirimäe kogu loomingust on kergesti leitav Tartu Ülikooli humanitaarteaduste ja kunstide valdkonna kodulehelt (http://humanitaarteadused.ut.ee/et/201158).

 

8. septembril 1930. aastal sündinud professor Helmut Piirimäele kunagi plaanitud elukäik ja seejärel temas endas olnud valikud on teoks saanud veidi teisel moel. Kunstiajaloolasest abikaasa Kristaga üles kasvatatud neli last on kaitsnud doktorikraadi just nendel aladel, mis on Helmut Piirimäel mõttes olnud lapsepõlves ja nooruses. Tütar Triinust kasvas põllumajandusteadlane, poeg Kristjanist bioloog ning pojad Pärtel ja Kaarel on ajaloolased.